Tegelikult ma blogin küll, mitu korda olen alustanud... aga iga kord jääb pooleli. Keegi ärkab või on kõht tühi vms.
Mõned vanad peaaegu postitatud postitused (alustaud 23.12, täiendatud 26.12 ja lõpule viidud 09.01):
Uskumatu vaikus. KÕIK poisid magavad, enamus magavad ikka veel, 1 magab juba jälle. Suuremad toas ja väiksem õues vankris.
Mina limpsin kohvi ja jäätist ja mõlgutan mõtteid. Mitte, et mul vähe teha oleks... Aga keegi peab ju vahepeal mõtisklema ka.
Jõulupühad hakkavad vaikselt otsa saama. Kingikoorem on käes. Rahulolev naeratus näol :)
Pärast panen kingitud käsitööst pilte ka üles.
Hoiatuseks endale ja teistele: ära enam KUNAGI söö seedermänniseemneid!!! Ma nimelt panin viimasele leivataignale segu: kõrvitsaseemned, päevalilleseemned ja seedermänniseemned (tavaliselt panen kahte esimest, aga seekord ei õnnestunud mul neid poest leida, oli vaid segu).
Asi algas sellega, et peale selle leiva söömist hakkasid toidud valesti maitsema, lisaks oli söögil vastik järelmaitse. Eriti hullud oli vahtrasiirup ja šokoloaad ning kohvi. Täielik õudus, mõtlesin juba sapikividele ja operatsioonile.
Hädast aitas välja internet, kust erinevaid jubelugusid lugedes jõudsin ka teemadeni, kus mõrus maitses (mis osadel kestis isegi 2 nädalat!) süüdistatigi neid seemneid. Leiba enam ei söönud ja jäin imet ootama...
Minul võttis aega 5 päeva ja päris korras ei ole veel siiani.
Leiva lõikasin viiludeks ja panin kuivama. Läheb maale loomadele, loodetavasti see neile nii ei mõju!
Kingid heale lapsele ehk mulle:
Jaanika keraamika :) (riimub hästi)
Hea ja suur vorm, leibagi juba seal tehtud ja juuretisepotis tunneb juuretis end nagu ema süles!)
Helena heegeldatud motiividega kott. (Sobib mu auto värviga ja muidu ka edev, ootab, millal ma linnapeale patseerima lähen)
Eva õmmeldud linane poekott. (Mahutab palju ja on ilus ka, ootab endale pikemate sangadega õde).
Armsad ja hingeminevad kingid, tänud teile veelkord!
PS. Varsti tuleb sõbrapäev:P
Mina ei ole kadunud, küll aga kaob kuskile aeg.
Käsitööd teen ka, kui vähegi võimalik. Näidata ei saa veel midagi, sest kõik ei ole veel oma pakke kätte saanud.
Elu kahe lapsega on tore, aga päris väsitav. Kõige rohkem igatsen OMA aja järele. Ja selle järele, et saaks teha ükskõik mida, ilma katkestamata. Praegu on kõik tegevused koguaeg hakitud- kord on ühel häda, siis teisel. Siis on uni ja nälg ja keegi jääb kuskile vahele või on kellelgi lihtsalt igav.
Paar päeva tagasi tegi suurem põnn oma esimese jõuluehte. Täitsa ISE (ajas endavalitud pärlid traadile). Mina aitasin ainult sõlme ja aasa teha.
Muidu mulle jõulud meeldivad :)
Piparkoogitainas on tehtud ja ootab külmkapis.
Puuviljaleiva tainas hapneb. Ja vahvlitordi kondentspiimad keevad potis.
Käsitöömõtted on peas, aga aega neid teoks teha ei ole. Isegi väikse lihtsa mütsi tegemine võtab nädalaid! Aga mütse on vaja, sest pea külmetab.
Paar soonikmütsi, esimese lõngaks Puro ja teisel Freedom Spirit.
Paar kudumit on kingiks ka läinud.
... endiselt.
Endiselt vaimustunud, ahmimas endasse sooja krõbeda koorikuga suussulavat võikattega leiba. No ei tüdine ära!
Ja väljas on sügis, käed sügelevad käsitöö järele, aga ei leia nagu midagi sellist, mida tahaks teha ja millele samas ka hammas peale hakkaks. Edasi-tagasi ripskoes salli teha ei tahaks, aga midagi enamat ka nagu ei oskaks. Ei leia aega ka enam, et pusida ja katsetada.
Kõik tegevused on kuidagi hakitud. Kord ühel häda, siis teisel, siis tahaks ise süüa, aga enne peab tegema midagi, mida saaks süüa jne.
Ühesõnaga kärss on kärnas:P
...
Koputan ja astun sisse --
lahkelt lahti tehakse.
Tüdruk võtab ahjust leiba,
sooja leiba -- mõtelge!
Soe saun ja lõhn nii armas. --
Tühi kõht. -- «Kas soovite,
külamees, vast sooja leiba?»
Murdis tüki minule.
...
(Katkend J.Liivi luuletusest)
Tegin täna esimest korda ise leiba. Juuretis ja värk- täismäng :)
Veidi mässamist ja arvutamist (hapnemine 16 h, kerkimine 4-6 H) ja
maja oli sooja leiva lõhna täis.
Jahtumist ma igatahes ära ei suutnud oodata, või läks otse kuuma
leiva peale ja mmmmm- milline maitse!
Isegi osaline kooriku kõrbemine ei rikkunud seda elamust.
Suurem põnn pisitis ka kahesuupoolega.
Juba ootan järgmist leivaküpsetamist.
Aasta on sutsti mööda läinud...
Meie peres on üks liige juures, väikene nunnu mees.
Suurem on suuremaks kasvanud ja metsikumaks läinud.
Ma leidsin ühel päeval endal esimese halli karva, kahtlustan, et neid on veelgi. Õnneks juuste värvimine aitab.
Närvirakke on ka vähemaks jäänud.
jne
Võib loota, et siia vahel tekib mõningaid ridu.
